Lugesin üht artiklit, mille on kirjatunud Luciano Floridi ja mille nimeks on Artificial Intelligence’s New Frontier: Artificial Companions and the Fourth Revolution. Floridi räägib, et kui Copernicus aitas meil mõista, et me, koos oma maailmaga, ei olegi universumi naba, Darwin, et me kuulume rõõmsasti ühte patta teiste loomsete elajatega (ninanips Descartesile ja tõsisusksetele) ning Freud, et me oleme üsna kaugel enesemõistmisest, siis neljas revolutsioon on Turingi abiga ütlemas, et oleme vaid üks inforatsiooniline organism paljude teiste sarnaste (agentide) hulgas – inforgid infosfääris.
Teretulemast rösterite maailma!
Tegelikult rääkis Floridi selles kirjatükikes revolutsioonist vähe, rohkem rääkis ta meie uute sõpradest nimega artifical companion, keda minu arutlev aparatuur käskis kiuslikult tehiskaaslasteks kutsuda. Jutt oli igaljuhul huvitav ja tekitas suure kuhja vastapandamatuid mõtteid, mis ilmtingimata ei tulenenud otseselt antud artiklist, vaid kuidagipidi selle kaudu, läbi või mõjul (tahan öelda, et objektiisvses mõttes jõudis artikkel omadega hoopis mujale, võrreldes sellega, kuhu jõudsin või mida järeldasin mina).
Just-just, rösterite!
Meie uued sõbrad (rösterite nutikamad velled) hakkavad tasapisi muutuma konkurentideks koertele ja kassidele ja teistele toredatele pudulojustele, kes inimühiskonda truult (kassid, tõsi küll, pisut vähem truult) aastasadu saatnud. Elusolendite hoolduskulud on kõrgevõitu ning tagatipuks kipuvad nad (enamasti) lõpuks (tavaliselt kõige ebasobimal hetkle) ära surema ja meid maha jätma. Tehiskaaslased surevad samuti (enamasti), ent nende ülalpidamine on odavam ja mis peamine, oluliselt mugavam. Tehisõbra võib südamerahuga väljalülitada ja kui päriselt villand saab, siis vastu seina puruks visata, ilma et tehisõprade sõbrad meie peale kaebaks ja õiglased kohtunikud meid vangi mõistaksid.
Eeliseid on veel!
Mõelda vaid, kui lapsele kingitaks sündides väike kaela torgatav vidin, mis salvestab kogu tema järgneva väljapaistva elu. Koduloom on küll tubli ja truu, aga reeglina salvestab üsna vähe ja sedagi katkendlikult ja vastavalt oma suvale (võtame või papagoi). Peale selle on salvestatud info raskesti loetav (puudub mkõistlik input/output liides) ning absoluutselt ilma säilimise garantiita (lastelastele ei ole tuhkagi pärandada). Aga ikkagi, mis siis juhtuks, kui kogu elatud elu (vähemasti see osa, mis välja paistab) on igal ajahetkel varnast võtta?
Paar päeva hiljem komistasin MyNosql ‘i infoväravat pealt kuulates ühe huvitava videosalvestuse otsa, kus keegi Deb Roy rääkis oma töögrupi eksperimendist ja selle esialgsetest tulemusest:
Mõtteeksperimendist on saanud justkui reaalsus.
Peale seda kaotasin ma mõneks ajaks täiesti suunataju ja ekslesin veebis nagu näljane rott prügimäel.
Vannevar Bush ja Memex, Memex – 60 aastat hiljem, Gordon Bell ja MyLifeBits või YourLifeUploaded, Steve Mann ja lifelog + on vaid mõned killud, mis teele ette jäid.
Ausõna, kõik see läheb kokku mu ITK lõputööga, sest me räägime andmetest, nende kogumisest, salvestamisest ja käitlemisest. Või nagu üks ülaltoodud videoreportaaži kommentaator (nimega: bruno aziza) ütleb:
1) don’t be afraid to collect data (big data is here – collect before you know what you need to measure)
2) work hard to connect and correlate (value doesn’t come from staight data but your ability to connect the dots).
3) once causality and correlation are understood – start predicting!
Ma olen nõus ja ma olen üsna kindel, et sellist liiki ladestamisega ei saa hakkama ükski RMDBS süsteem, sel lihtsal põhjusel, et see pole selliseks otstarbeks (kadudeta mahasalvestamiseks) mõeldud.
Sellest hoolimata, pea huugab ja (lõpu)töö ei edene.
0 Vastust to “keskendumisraskused”